Hakkab lõppema

NZ Põhjasaare üks põhilisi aktiviteete on Tongarino Alpine cossing (kui huvitab, vaata siit lisa - http://www.tongarirocrossing.org.nz/tongariro-crossing/national-park/faqs). 19,4 km rämedat matka vulkaanilisel maastikul, alguses ülesmäge (raja kõrgeim punt 1886m) ja siis alla tagasi. Rajakene läheb risti üle vulkaanijalami, kraatri kõrvalt, smaragdroheliste järvekeste ümbert jne. Auto pargid ühele poole ja ise jõuad teisele poole mäge, muud varianti ei ole. Kas ma juba ütlesin, et transfeeripakkujaid on palju ja selle eest küsitakse nii nagu NZ kombeks? Ja kellel raha nagu NZ 40 mln lambal pabulaid, võib lausa lasta oma auto õigesse kohta teleportida. Meil oli naiivne plaan  plaan kõndida esimese nn hütini (need, kes ei taha ühe päevaga ära teha, saavad hea õnne ja piisavalt pika ettenägelikkuse korral rajal ööbida) esmane põhjus oli haigus, kuid tuleb nentida, et kui seda ettekäänet ei oleks, siis väike on liiga väike ja suurtest pole ei mina ega suur M terve raja läbimiseks tõenäoliselt piisavalt fit. Rajal selgus, et juba 25m läbimine selgelt laugel pinnasel ajas pooridest lõikavalt külma higi nirinal välja. 30min olime vaprad, aga siis keerasime oma kinnised ja tilkuvad ninad parkla ja plaani B juurde. Eelmisel õhtul leidsin internetis piirkonna öömaju läbi kammides kohast, kuhu tõenäoliselt isegi Gandalfi jalg pole astunud, noobli 1920.aastal ehitatud hotelli. Arvustusi lugedes tundusid selle paremad päevad jäävat kusagile sinna ilmasõjajärgsesse aega ja koht täna midagi hotell Budapesti laadset (see film http://www.imdb.com/title/tt2278388/, kui sa näinud ei ole, siis vaata kindlasti). Suur M arvas, et see pole tingimata must do koht, kuid kui aega jääb, siis kaeme perra - jäi teine igast teisest käepärasest punktist 25 kiltsa liiga kaugele ja valget aega kahjuks vähe (talv ju). Nüüd vist võib uhkusega hääles öelda, et Jumal tänatud selle eest, et üks NZ põhjasaare must-do arglik varbaga katsumine ebaõnnestus. Pettumust hotell ei valmistanud, oli teine igati põiget väärt ja rohkemgi. Väljast ja seest ajastutruu ja suurejooneline, kohvikupoolel mängis 30-ndate muusika ning rahustavalt kilksuvate teetasside taga elasid raamiga vanurid oma paremaid päevi uuesti läbi. Pehmed, üüratud veidi kulunud punase, reljeefse mööbliriidega kaetud toolid ja diivanid, massiivsest puidust mööbel, lühtrid, kardinad (ka laes), küdev kamin, riidest tapeet seintel, roosilised teeserviisid jne. Basseinisuuruse vanakooli piljardilaua taga asuva baari leti taga lipsus ja triiksärgis klaase puhastavat baarmeni jälgides tabasin end mõttelt, et kohe siseneb ruumi veidi võidunud pintsakus selgelt paremaid päevi näinud (ühel tippagendil tuleb ümbritsevaga teatavasti sulanduda) James Bond ja tellib omale keskpäevase suraka. Hubasevõitu ajamasinast oli ennast raske lahti rebida, tugitool imes sõna otseses mõttes endasse, tee oli suurepärane - kange, kuum ja kvaliteetne. Muuseas, olen kohanud nii mõndagi paadunud minimalismiaustajat, kes art deco küllusesarve jõudes ümbritseva olme oma eelistustest hälbides lummavalt õdusaks tunnistavad - mingi universaalne maagia teatud ajastutel siiski on, mis parata. Isegi suurele M-le meeldis ja see on juba näitaja omaette.

Parklas ütles google maps meile, et ära pööra tagasi, mine hoopis 6km edasi, mäest üles. Kruvisime ennast nähtamatu (aga väga resoluutse - kust nad neid maps-i hääletorusid täpselt leiavadki?) naisterahva näpunäiteid järgides mööda asfaldispiraali edasi ja leidsime lubatud km pärast peaaegu et tee lõpu ja mäejalamilt, 1620m kõrguselt suusabaasi. Suur ja väike läksid jalgsi edasi, minul hakkas paha - kinnise nina tõttu oli hapnikku kasinalt ja eks see päev juba väsitas ka. Parklas telefonis ringi surfates tänasin õnne, et mul erksavärviline jope on - see suurendas minu hinnangul näoli asfalfile kukkumise korral veidigi tõenäosust pälvida autojuhtide tähelepanu enne, kui nad minust üle sõidavad, oleme ausad - parkla oli täis, ääred märgistamata, nende taga tükk tühjust ning juhtide tähelepanu kõigel muul, kui sellel, mis parasjagu rataste alla jäämas. 

Tagasi hotelli jõudes õnnestus ca 12h magada, positiivne on see, et alates järgmisest hommikust on tervis teosammude kaupa paranenud, negatiivne aga see, et Tongarinost algavad termaalalad ning lõputud looduslikud ja inimtekkelised kuumaveebasseinid (kuna vesi on aastaringselt soe, siis keegi neid sisetingimustesse ei ehita) jäid minust sel korral puutumata. 

Järgmisel päeval liikusime Rotoruasse. Teel tegime kiire põike tammi juurde, kus kl 12 lüüsid avati, edasi vallutasime Wai-o-Tapu termaalpargi - viimaseid on Rotorua kandis rohkelt, Wai-o-Tapu on üks tuntuimaid, käisime 2008 ka, aga tüübid on vahepeal parki laiendanud. Kokkuvõtvalt - auras, mullitas, oli värviline ja haises. Rotorua hotellis oli lohutav silt kraani juures - ole ettevaatlik, vee temperatuur võib ootamatult kõikuda kuni 55 kraadini. Suur M oli lõunasaarel maanteel  maas pikutavat kivijurakat nähes shokeeritud ja hüüatas -" miks neil mägi kontrolli alla võetud ei ole?" Miks-miks, valitsus ei suuda isegi kraanivee temperatuuri kontrollida, liiati siis mägesid...

Rotoruas veetsime tüüne õhtu. Hotellis süüa teha ei saanud ja valisin tripadvisorist kategooriast cheap-eats alt india takeaway koha (Great indian spices vms). 35 arvustust ja kõik excellent. "Ei saa olla, et kõik on rahul ja keegi ei irise, raudselt on nn kliendid tegelt sõbrad ja sugulased", mõtlesime, kui kohale kärutasime. Koht 12km hotellist edasi, sh oli ka meie hotell juba veits keskusest ääre poole. Phmtselt linna servas oranzh soojak, sees mõned toolid ja lett (millel olevaid ajakirju olid lapanud miljonid, veidi puhtaks limpsimata sõrmed). Tellisime toidu ära, 15-20 min ooteaja sisustamiseks oli 2 varianti - 1) jälgida kõrvalsoojakus olevas pesumaja ringlevaid trumleid - sellel hetkel töötas 16-st tervelt 2, üks neist valge, teine kirju pesuga, 2) süveneda nutitelefoni. Valisime viimase. Uudiste kõrvale tuli täheldada, et kohas oli aktiivne liiklus - üks tuli, teine läks. Lubatud 20min pärast saime oma kodinad kätte, lendasime hotelli ja... no viska viis lusikat... excellent, mis excellent. Liialdamata, parim india toit, mida olen söönud (NB! Indias ma käinud ei ole,  Singapuris kordagi india toitu söönud ei ole, kuigi ilmselt peaks). Kokku läks (3 inimesele riis, kanaroog, küüslaugunaan, tavaline naan 2x) 34 NZD, mis on ju puhta muidu saadud. Kui saaks, tõstaks selle soojaku Tallinnasse (aga Kalamajast mõõdukale kaugusele, mitte et wannabe hipsterid roojased oleks, aga nad rikuvad pikapeale kõik ära). 

Järgmisesse päeva olime planeerinud 2 tõmbekeskuse külastamise - Hobbiton ja Waitomo koopad. Nendest ma praegu ei viitsi kirjutada, teen seda homme. Võib-olla. 

Natuke hindadest. 1 kohalik krabisev võrdub 0,65 meie oma. Bensiiniga on nii, et mida väiksemast ja hüljatumast kohast ostad, seda hinnalisem on. Kõige kallim bensiiniliiter oli Franz Josephi tanklas - 2,2 NZD/l. Sellest tanklast mööda sõita ei ole paljudel võimalik ning ilmselgelt on see asjaolu omanikule teada. Kõige soodsama kütusega kohtusime täna - 1,65 NZD/l, aga seda tanklat rünnati ka igast ilmakaarest, tuli seista sabas ja oodata, paljudel olid ka kanistrid kaasas. Keskmine kütuseliitri hind on 1,85 NZD/l. Paljud tanklaketid annavad ka küsimise peale sooduskaardi - selle tegemine ei maksa midagi ja annab kenasti alet. Kütusehinnad on erinevate tanklate lõikes siiski mitmekesisemad kui Eestis. Kulub teist palju, sest vahemaad on väga suured. Meie läbisime kokku ca 3000 km ja ei käinud kaugeltki igal pool, kus tahaks (nt jäi teenimatult tähelepanuta suur osa lõunasaarest ning kõik see, mis ulatub Aucklandist edasi põhja poole - seal on maagilised rannad - sh nn kuuma veega rand - kaevad ise liiva sisse augu ja ronid sooja vee sisse mõnulema, sopid ja saared - Bay of Islands). 

Toidu (sh poes ja väljas söömine) osas on järgmise lingi taga peidus olev info täiesti adekvaatne, kui huvitab, siis loe siit: https://www.numbeo.com/cost-of-living/country_result.jsp?country=New+Zealand. Väljas söömine rebib rahakotist raha kiiremini, kui Armin Karu poeg Erik klubis tibisid, äärmiselt mõistlik on endal pann soe hoida

Turistile on üks vältimatu kuluallikas ka ööbimine. Hotelli - ja motellitoad on mõttetult kallid, kvaliteet ei vasta sageli hinnale, aga eks turg reguleerib, sest tahtjaid jagub. Majakesed ratastel on levinud, kuid see, kes loodab õhtu saabudes maja kusagile heinamaale tasuta põõsa vilusse parkida, eksib. See on teoreetiliselt võimalik (vt http://www.newzealand.com/ie/article/where-you-can-camp-in-new-zealand/), kuid ringi liikudes tuleb nentida, et vähegi telgitav koht on kellegi oma ja see keegi on selle ka tarastanud. Reeglina hoitakse elektrifitseeritud tara taga kas lambaid (keda on NZ kokku ca 40 mln) või kodustatud bämbisid (mingi varasemalt metsik ulukiliik, kelle nr 1 ja nr 2 haisevad nii, et autol tuli siseõhk panna), maanteega lõikuvad kõrvalteed on heal juhul aia taga, halval juhul on üle tee veel igaks petteks põiki rehve lõhkuv siil ka visatud. 

NZ on looduslikult väga mitmekesine - kuldsed rannad põhja- ja lõunasaare tipus, lugematud matkarajad, liustikud, kosed, madalad mäed, kõrged mäed, rohelised aasad-orud, jõed-järved, vulkaanid, termaalalad, fjordid jne, see tõmbab aastas magnetiga miljoneid ning turistilt tuleb raha teatavasti ära võtta. Kus on vähegi võimalik raha küsida, seal küsitakse. Tõsi - vastu antakse ka, teed on head, märgistus suurepärane, spetsiaalsed puhkekohad olemas, seal kus vaade on eriti scenic või on maagiline lookout, on võimalusel parkla või laiend tehtud (ja varakult hakkavad vihjed selle kohta) jne. Eestil oleks iseenesest veidi õppida - arvestades võõraste leigevõitu huvi selle vastu, mis jääb Tallinnast väljapoole, ei saa kõike valimatult hinnastada, kuid läbimõeldumalt oleks minu hinnangul võimalik läheneda küll. Meenutasin suurele M-le meie Islandi vaalavaatlusretke, kus osalejad maksid krõbedat hinda vaalade eest, keda ei tulnudki (ja googeldades selgub, et võimalused neid kohata ei olegi ülemäära suured) ning kirusin, et eestlased ei oska isegi karuvaatlusretki maha müüa, põtrade ja bämbide raha eest monitoorimisest rääkimata; kui ma väike olin käisid metskitsed üle õhtu vanaisa maja ümber luusimas, alles praegu saan aru, milline privileeg oli seda suvi läbi kestnud seriaali tasuta vaadata - sest selle eest aasia turistid maksaksid. 

Täna jõudsime otsaga Aucklandi, kus kohtusime J-ga. Teda nägime siin samas, 9.a tagasi. See oli unustamatu õhtu, mis algas naiivse oletusega, et 3 eestlast ja 1 soomlane saavad joonuks 2 pudelist veinist. Tol mälestus(või siis mittemälestus)väärsel ööl joodi tühjaks külluslikud minibaarid, prooviti dirty-martinit (J lemmikjook vodkast, martinist ja 1 oliivist - selline hägusevõitu kiiresti purju tegev vedelik), rünnati Aucklandi erinevaid baare (enamus oli juba kinni või sulgemas kui meie kamp peale lendas). Tagatipuks jäi J. hommikul oma lennust maha. Ja tal oli see täna meeles - esimene asi, mis ta teatas, oli deem, I missed my flight 9 years ago. Samas õhtu oli puritaanlik, käisime enne autoga hüvasti jätmist kaubanduskeskuses (ostsin väikesele M-le ca 50 euri maksva ägeda kevadsügis jope - neil on talveasjad, so meie sügis, alla hinnatud), tegime Aucklandi äärelinnas tuuri, vitsutasime sushit, võrdlesime hotellitube ja läksime laiali lubadusega homme Waiheke saarele minna. Saar ise koosneb küll põhiliselt wineyardidest. Kuhu siis 2 eestlast ja 1 soomlane teel on. Mnjah. 

Kui juba kirjutamiseks läks, siis täna käisin külas oma eliitlennufoorumi kamraadil Tinkkyl, kes on varsti lifetime Hyatt Diamond. Telefonis oli ta arvanud, et kui ma olen Park Hyattis üksi, siis ta saab ju loomulikult sinna hommikusöögile tulla, aga lõpuks ei jõudnud.

Tinkky osutus nii umbes 55aastaseks kiirtempos kõnelevaks paksuvõitu tädiks, kes runnib päris edukat videokaameralaenutuse ja videoteenuste äri. Samas selgus, et tal on majal räme võlg peal, sest pani sellele hüpoteegi, et venda ühe kinnisvaradiili juures aidata. Diil aga läks perse ja nüüd peab ta ringireisimise ja pensionärielu asemel tööd rabama

Kodus oli tal õue peal 12 eri värvilist papagoid, kakaduud ja muud lindu, kes olid päris lärmakad.

Mis reisimisse puutub, siis ise tunnistas ta ennast Dom-Perignoni ja hotelli-junkieks, kes tunnistas ausalt, et hiljutise Mauritiuse-visiidi käigus ta ei viitsinud hotellis väljagi minna. Ja First Classis üritab alati lennata et pudel või rohkem kallist shampanjat hinge alla panna, "cause it's heavenly experience".

Kokkuvõttes sain teada hulga uusi kasulikke trikke, kuidas lennufirmadele ja hotellikettidele "parem" klient olla.

Eelmine pühapäev, 13. veebruar käisime J. vanaonu juures, kes on 86aastane juba aga üllatavalt kõbus endiselt. Käis ringi, viskas eesti keeles nalja. Seevastu tema naine ja tütar eesti keelt ei oska, nagu ma aru sain, pole see ka otseselt eesmärgiks olnud. Igaljuhul on neil väga mõnus farm Melbourne'i juures, mis tekitas endas ka tahtmise sarnast asja omada. Tundus selline mõnus maaidüll, kuni selgus, et kõigi hobuste ja muude loomade eest hoolitsemiseks tuleb ikka kell 5 hommikul üles tõusta.

Hiljem sai käidud ühe Melbourne-lähedase suurema vaatamisväärsuse Hanging Rocki juures, aga see oli suht keskpärane rippuv kivi.

Esmaspäeval oli M.S. juures õhtusöök, mida ta suure hoole ja armastusega tegi. Esimest korda elus valmistatud risotto oli vägagi maitsev, aga keele viis alla hoopis ta restoranist näpatud retsepti järgi tehtud kompott soojast puuviljast ja jäätisest. Ei mäleta täpselt enam, mis seal sees oli, aga midagi eriti taevalikku.

Seltskonnas olid ka heas Sydney restos kokana töötav K. ja kaks Eesti homo, kes olid samuti leidnud erialast tööd vastavalt pangas ja lilleseadjana.

Kokkuvõttes oli lõbus õhtu, jutt keerles põhiliselt austraallaste veidruste üle. Näiteks kulutab internetile keskendunud panksiin 18 miljonit sellele, et saata inimestele koju vihikud, mille nad peavad ära täitma ja pangale edasi saatma. Meie mehe ettepanek säästa raha sellega, et panna kohustuslik küsitlus üles internetipanka, mille peab pärast sisselogimist ja enne kontoga tegelemist ära täitma, ei leidnud toetust. Põhjus? "Äkki nad ei taha täita?" Koduseid vihikuid muidugi tahavad pankurite arvates...

Üldiselt jäi eesti Ausside jutust ikkagi selline mulje, et kuigi siin on soe, mõnus ja teenib kenasti raha, siis pole keegi oma tulevikku selle maaga ikkagi pikemalt sidunud. Põhjuseks eelkõige võimetus haakuda kohalike liigse lihtsakoelisusega. "No worries, cheers, mate" mula ei lähe kellelegi eriti peale ja ka ingliskeelsed sõbrad, kes on tekkinud on lõviosas samuti immigrandid, kes ei plaani Austraaliasse elulõpuni jääda.

Melbourne ja Sydney vahel valitseb oluliselt suurem vastasseis kui Tallinna ja Tartu vahel. Nad ei suutnud omal ajal pealinna suhteski ära otsustada ja määrasid selleks Canberra, mis jäi küll Sydney osariigi (New South Wales) territooriumile, ent 100 km Melbournele lähemale.

Nädalavahetusel Melbournes ringi käies torkas silma just see, et linna keskus oma kõrghoonete ja tiheda inimmassiga on suhteliselt väike ja linn on hajunud laiali kaugustesse. Pidutsemisrajoon asus meie mõistes umbes 3-korruseliste majakeste rajoonis, kus hommikuti ja lõunati on avatud secondhandpoekesed, taimetoidubaarid ja muud hipiasutudsed, ent öösel juuakse seal end silmini täis, taotakse tänaval rütmiliselt löökriistu, karjutakse ja röhitsetakse.
Sydneys on seda metropolitunnet ikkagi märksa rohkem ja CBD (central business district) on nagu New Yorki pilvelõhkujapiirkonnast välja raiutud.

Ise käisime J'ga reede õhtul Melbourne L. pool "dinneril", mis tegelikult osutus kausitäieks valmistehtud muffiniteks ja saiakesteks ning suureks hulgaks veiniks-dzhinniks. Polnud paha. Sinna kokku oli tulnud igasugu rahvast, seal joomareid ja naisi, kes päris vahvad, kui klassikuid tsiteerida. Kiruti K.K. Austraalia-teemalist artiklit, mis oli väidetavalt kantud kibestumisest ja ärapanemisvaimust. I, kui K.K. hea sõber kaitses teda, samaaegselt oli ta aga ise keeldunud artiklis osalemast.
Üldiselt tundus, et naised seltskonnas olid paremini hakkama saanud Austraalias, leidnud endale kohalikud mehed ja õhkusid rahuolust. Meestest jäi silma üks ruudulise soniga kutt, kes J'ga samal ajal farmis töötas ja ...tõstab tänaseni tomatikaste.
Hiljem kadus J deidile, eestlased lagunesid laiali ja me jäime M&M'ga, kes koos meiega olid Melbourne'i tulnud, kolmekesi linna peale. Väsimus hakkas võimust võtma ja plaanisime just taksosse istuda, kui sealt hüppas välja mingi jämedate näojoontega Aussie daam, kes hakkas korrutama, et tal on vaja piima ja kohe ning et tulgu me temaga mingisse sheffi baari
Hea küll, kõrval oli 7/11 pood, kust ta oma piima sai ja baari edasi minnes, selgus et tal oolig seda vaja "white Russian" kokteili jaoks, mille eest ta ka oma 10 AUD ilusasti ära maksis. Koht iseenesest meenutas täitsa Levikat, selle vahega, et ta polnud keldris ja muusika oli disko, aga rahvas koosnes verinoortest, eluheidikutest ja paarist viisakast liigkainest inimesest nagu meie.
Kui daam hakkas mingi teda müksanud tüüpi küünarnuki ja jalgadega taguma ning tema kole sõbranna heitis jääkuubikuid nagu kive, siis otsustasime et meile aitab ja põgenesime Park Hyatti kaitsvate seinte vahele ära.

Laupäev möödus rahulikumalt, sõitsime trammiga rannale ja tiksusime/jalutasime St. Kildas promenaadil/kohvikutes (tramm on Melbourne's huge, oli ka Sydneys, kuni kohalik Jüri Mõis selle aastakümneid tagasi tänavatel üles korjas).
Õhtul tähistasime valentinipäeva mingis Hundi moodi kohas, kus pakuti nii Pyrati kui ka Ron Xacapa rummi. Sensational! Hiljem rabasime ära parima laua katusele tehtud vabaõhukinos, mis pärast seansi lõppu oli baariks ümber tehtud. Perfektne chill, mis tõi meelde 2001 aastal NYC's peetud katusepeod. Õhtu lõppes Lord Of The Fries nimelises kohas, kus pakuti ülihäid friikartuleid ja kõrvale ainult taimetoiduburgereid (sic!) Üldse tundub Melbourne olevat taimepiinajate paradiis.

Sydney on soe ja mõnus. Kui pärast basseiniga katuseklubis käiku purjuspäi hotelli jalutasin, oli ilm õndsalt perfektne 24 kraadi ja McDonaldsi peekon taevalik,

Ja mis sest, et pagasit pole ning seljas on M'i gaysõbra klubissepääsuks selga tõmmatud särk.

Aga nüüd on kell kohaliku aja järgi 5.41 ja jetlagi tõttu pole mingit und, sest peatselt vaja sõita Melbourne'i vallutama, economys. Õnneks ainult 1,5 tundi.

,

Hong Kongis tegelikult ilgelt vedas, sest kuigi Finnair jäi 40 minutit hiljaks, seda mitte Siberi tuulte vaid Helsingi lennujaamas hilinenud laadimise tõttu, siis üks efektiivne Hong Kongi tädi oli arrivali vastas ja juhtis meid läbi Crew turvakontrolli ilusasti õigeks ajaks 25 minti hiljem väljunud Qantase lennule. Ei mingit Manila kaudu minekut või muud horrorit.
Esimest korda Qantase äriklassis, Airbus 330-300 oli küll veidi kulunud, ent külitada oli seal hulga mõnusam kui Finnairi sarnasel lie-flat istmel.

Sydneysse saabudes selgus siiski et Orelipoisi õnnest oli puudu pagas. Info liikumine oli siiski imeline, nii pagasilindi kui LostLuggage leti ametnik teadsid kohe, et kas Mr. K? ja vabandasid ohtralt. Täna peaks eluks vajalik ilma igasuguse minu sekkumiseta Melbourne'i jõudma. Eks näis.

Helsingis sai räägitud transfer deskiga mu tõenäoliselt eesootavast probleemist, et kuna FInnaiiri lennuk hilineb Hong Kongi külmade Siberi õhuvoolude tõttu, siis ma jään maha oma Cathay PacificuHKG-SYD otsast.
Teenindus oli disaster, põhimõtteliselt öeldi et nad ei saa midagi teha ja proovisid mulle valetada et kõik ex-HKG lennud on täis. Korrutasin neile, kuidas mul on vaja ikka jäergmisele Sydney lennule saada, Qantase oma pool tundi hiljem eks näis, kas HKG's mingit kasu sest on. Igal juhul I'm gonna raise hell there. No way ma economys lendan seda pikka otsa.

Yo - ehk siis algus

Blogide suur eelis ajakirjanduse ees on võimalus kirjaoskamatust üles näidata. Nii et siia lähebki kirja sihitu ja kontrollimatu mula.

Reis on Austraaliasse, Sydney ja Melbourne, 10.-22. veebruarini.
Marsruut: TLL-ARN-HEL-HKG-SYD-MEL-SYD-BKK-HEL-TLL
Vedajad: Estonian Air, Finnair, Cathay Pacific, British Airways ja Qantas, nii et peaaegu all-Oneworld, mis peaks andma ka Finnair Silveri ja 60000 miili (piisav Finnairi pikamaareisi odavpileti upgreidimiseks äriklassi)

Reis algas, täna, 10ndal "meeldiva" uudisega, et Estonianl Air oli mu online check-inis valitud koha ülbelt ümber muutnud ja vahekäigukoha asemel oli ebamugav aknakoht. Õnneks polnud vähemalt pommiähvardust ega tehnilist riket, nii et udusesse, ent selle eest külma Stockholmi jõudsime vaid 15-min hilinemisega.
Stockholmis Finnairi check-inis selgus, et mul pole Austraalia viisat. Shit. Suunati Menzies Aviationisse, kes polnud kindlad, et nad mind 40 euro eest üldse aidata saavad, kuna ma pole Rootsi aarialane.
Fuck it, kiirelt 40 SEK eest internetti ja sealt sai Austraalia viisaankeet 5 minutiga täidetud, mille lõpus aga spetsiaalselt anti mõista, et " SEE EI TÄHENDA VEEL ET TE VIISA SAATE, MÖLAKAS!". J mäletas, et viisaga läks viimati 1-2 päeva, aga kui ma paari minuti pärast uuesti checkini läksin, oli viisa nagu naksti olemas.
Hoolimata kogu sest jamast oli mul endiselt Stockholmis vaja 3,5 tundi veeta, nii et Arlanda Expressi sooduspakkumine 250 SEK meelitas mind linna. Linn oli suures osas ikka sama kole nagu 14 aastat tagasi viimati käinuna tundus, kuigi ausalt öeldes -2 kraadi, tuule ja lobjakaga tunduks ehk isegi Singapur nõme. Kuningalossi ümber oli isegi kuskil kümnendik Tallinna vanalinna, aga muidu oli see üks sompusilmne- ja silmne rühkimine.